News

7. A Master without Vasa?

by Arno Bachaus –

I had still not been able to enter Vasaloppet, I even became Worldoppet Master without it. Something had to be done. My first victory came as I managed to register in a mind-blowing 87 seconds! The year leading up to the race slipped by very quickly. My promise to make at least two ski-expander workouts every week remained a promise, but I managed a solid endurance foundation with the Tartu Maraton and Xdream adventure races.

But that’s when my luck started to run out. It’s Christmas: 2 months until Vasaloppet and I still hadn’t had a chance to ski! Mammaste, Tehvandi and Lähte ski centres opened with gorgeous artificial snow but after three weeks pouring rain started. Damn it, that was the most I have skied in rain in my life, it was absolutely crazy! The time came: On February 25th we packed our bags and “war gear” and headed to Sweden. 11 days before the start.

My oh my, it was like paradise. We managed to ski the Vasaloppet track forwards and backwards several times. We had a blast! But Sweden had a little trick up its sleeve for us.
The skiing conditions were superb with freezing temperatures and solid tracks. And then, on Friday, two days before the race it snowed – 25 cm of fresh snow. At least we managed to keep cool and not overthink about wax since we already knew what worked.

March 6, the alarm goes off at 2.50 AM. Porridge, coffee, sandwich. To the bus. We reached the start area at 5 AM. There were big crowds, in line to get to the corridors. I queued up and finally managed to set my skis on the track, getting ready to start and then …

a couple of minutes before 8 AM this army of 15 800 marathoner was waiting behind the start-line. Suddenly, this big mass of people started moving. Ugh, six hours to get to Mora. I had a good run up the first climb, the skis were gripping and gliding nicely, gliding very nicely (bless you Kurmo Neemela!). The next 10 km were on a plateau, the track was soft. I had to force myself to hold back a little. When I reached the first longer descent (of 7 km), I started to really put my upper body to work. Oh wow how my skis were flying, it comes the Risberg climb (of 6 km). The skis were still doing their work. The conditions were not easy, others were struggling, I smiled. Could it really be this easy? Half-way there and I’m smiling. Even so, I carried on cautiously. At the next service point I accidentally take a caffeinated jelly instead of the regular one. I manage to think of spitting it out, but it’s gone down already. Oh well. My skis just fly down the Evertsberg slope. The caffeine is just starting to work when I reach the Oxberg climb. I am full of energy that I just run up the 3 kilometres – the tracks are gone so you can’t ski. 20 kilometres to go and I am still feeling really good. When is the “block” going to get to me? The penultimate service point, I look at my watch, it’s been a little more than 4 hours. I try to find out what is this year’s medal time (you get a medal if you lose to the winner less than 50% of their finish time). “The winner has finished yet,” somebody shouts. At Eldris, the last service point, I find out that you get a medal if you finish in 6 hours and 12 minutes. A glimpse at my Polar tells me I have all the time in the world. I take the most out of the last 9 kilometres. I do not care if anyone passes me or not. I have made up my mind to cross the Vasaloppet finish line with the best feeling ever (Vasaloppet is my 39th ski marathon). Descent from the bridge, a turn and the 250 meters finish corridor opens before me. The block did not come, there was no sight of cramps. On the contrary. My longest ski marathon so far was enjoyable through and through. I glide over the finish line, 90 kilometres behind me, time 5 hours and 23 minutes. They finally put a medal around my neck, I am relieved. Cannot hide my emotions.

To sum it up, I managed to achieve all the 3 goals I set for myself: finish in one piece, get a medal and be in the top 10% of the world’s long-distance skiers.

We spent the night with mr Beluga, we had something to celebrate alright. Everyone wanted to share their experiences of those 90 K. I’m pretty sure I was boasting the loudest, how at one point I skied over a Norwegian and maneuvered past a Swede and about what a big skier I am.

To all of you who like to ski – if you ever get a chance, be sure to take on the Vasaloppet!

Original Version (Estonian)

Master ilma Vasata?

Ei olnud mul seni õnnestunud Vasaloppetile peale saada, isegi Worldloppeti meistritiitli sain ilma kätte, viga vajas parandamist. Ametlikul regamisel sain esimese võidu, suutsin 87 sekundiga ennast kirja saada, täitsa ulme!
Aasta läks lennates, lubadus igal nädalal vähemalt kaks suusaekspandri trenni teha jäigi lubaduseks, samas Tartu Kuubiku ja Xdreamiga olin korraliku vastupidavuse põhja ladunud.
Siis hakkas viltu vedama. Jõululaupäeval käisin orienteerumas, kurat leidsin Käärikul Seinamäelt sinililli. Vasani kaks kuud ja suuska alla saanud pole! Uue aasta alul läks lõpuks külmaks. Mammaste, Tehvandi ning Lähte suusakeskused reageerisid ulmekiirusega ja edasi sai õnneks kunstlumel suusaliigutusi tegema hakata. Kolm nädalat õnnistust, kaunist talveilma. Jaanuari viimasel nädalal hakkas aga kallama, vihma ja nii kolm nädalat järjest. Pagan, ma pole elus nii palju vihmaga suusatanud, täiesti kreisi! Nii see mõõt täis sai, 25. veebruaril pakkisime “odad” ja tõmbasime Rootsi minema, 11 päeva enne starti.
Ah sa nugis, nagu oleks paradiisi sattunud, sõitsime enne maratoni selle Vasa raja nii edas- kui-tagurpidi läbi, mõnus. Aga ka Rootsil oli meile väike vimka varuks.
Kogu minilaagri valitsesid ideaalsed suusaolud, korralike külmakraadidega ja kõva rajaga. Ning siis, reedel, kaks päeva enne maratoni viskas, sellised 25 senti värsket lund, säh sulle kõva ja kiiret rada. Vähemalt närvidega oli kõik korras ja määretega tõmblema ei hakanud, toimivad asjad oli ju teada.
6. märts, kell helises 2.50, puder, kohvi, võileib ja bussi. Kell viis jõudsime stardipaika, korralik mäsu käis, rahvast oli murdu, stardiväravate taga looklesid mitmesajameetrised järjekorrad. Võtsin sappa ja tunnipärast sain suusad jälge panna. Edasi kiired toimingud nagu ikka ning…….
mõni minut enne kaheksat seisis kogu see vägi, 15800 maratoonarit, stardikanga taga. Ühel hetkel hakkas see mass liikuma, uhh kuue tunni pärast, siis Moras. Esimesest tõusust sain päris korralikult üles, ei liiga kiiresti ega ka mitte ülearu aeglaselt, mis kõige tähtsam, suusk pidas ja oli libe, korralikult libe, jumal õnnista sind Kurmo Neemela. Edasi kulges rada 10 km mööda platood, jälg oli pehme, sundisin ennest tagasihoidma. Esimesele pikemale, 7 kilomeetrisele laskumisele jõudes hakkasin ülakehale hagu andma. Joppa-kolla kuidas suusk lippas, svenssonid olid päris närvis kohe. Järgnes Risbergi tõus, 6km, suusk töötas jätkuvalt, sai sammu sõita, ümberringi konkurendid olid hädas, ei olnud kerged olud, muigasin. Pool maad sõidetud ja mina muigan, kas nii lihtne ongi? Sellegipoolest jätkan pigem vaoshoitult. Järgmises TP’s võtan kogemata tavalise marmelaadi asemel sisse kofeiiniga variandi, jõuan veel mõelda, et sülitan välja aga juba ta alla läks. Sitta kah. Evertsbergi laskumisest sõidab suusk ise alla, lennates. Oxbergi tõusule jõudes on kofeiin oma mõju saavutanud, kurat olen nii ergas, et jooksen selle kolmekilomeetrise tõusu konkreetselt üles, ega jälge pole, sõita ei saa. 20 kilomeetrit lõpuni tunne on ikka väga hea, millal sõber haamer külla tuleb? Eelviimane TP, vaatan kella, neli tundi ja natuke peale on sõidetud. Uurin, et mis selle aasta medali aeg on (medali saab, kui kaotad võitjale vähem kui 50% tema ajast), võitja pole veel finisis, hüüab keegi.? Eldrises, viimases TP’s saan teada, et medali toob sõit alla 6 tunni ja 12 minuti, pilk polari randmekompuutrile, aega on mul laialt. Viimast 9 kilomeetrit naudin “sajaga”, mind ei huvita kas keegi minust mööda sõidab või mitte, kavatsen Vasaloppeti finisis olla parima tundega “ever” (Vasa on minu 39. suusamaraton). Laskumine sillalt, pööre ja 250 meetrine lõpusirge avaneb minu ees, haamrit ei tulnud, krampidest polnud märkigi, vastupidi, seni pikim suusamaraton oli igas mõttes nauditavaim. Libistan ennast üle lõpujoone, 90 km seljataga, aeg 5 tundi ja 23 minutit, saan kaela medali, mis oli ju tegelikult natuke pinget peale pannuda. Väike emotsioon tuleb ka ikka mehepojast välja.
Kokkuvõttes täitsin kõik kolm endale seatud eesmärki-tervelt finsisse jõuda, medal kaela saada ning olla 10% maailma parima pikamaasuusataja hulgas.
Õhtu veetsime hr. Beluga seltsis, oli mida tähistada. Kõik soovisid läbisegi oma 90 km muljeid vahetada. Mina aga mõtlesin hobuse peale, ei krt. see oli “Siil udus”, tegelikult hooplesin mina kõige kõvemini, kuidas ma ühest norrakast üle sõitsin ja teisest rootslasest mööda tõmbasin ja üle-üldse, kuidas ma olen üks ilgelt kõva suusamees.
Kõik teie, kellele meeldib suusatada, võimalusel võtke Vasaloppet kindlasti ette.

< Back